Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilaste kummituslood

Saaremaa kummitus

Ma olin koos oma ema ja isaga Saaremaal. Me ööbisime ühe vana maja pööningul.

Seal oli külm ja kõle. Me kuulsime öösel trepi pealt mingisuguseid hääli, aga me ei olnud kindlad kas see oli unes või päriselt. Mu isa läks igaks juhuks asja kontrollima. Ta oli ära kümme minutit ja me hakkasime emaga kartma, kas midagi on äkki isaga juhtunud. Ma pugesin teki alla, et kartust leevendada. Mu isa jõudis tagasi umbes 13 minuti pärast. Ta oli näost kahvatu, sest oli jooksnud. Tal olid näo peal punased küünistamise jäljed ja mis kõige hullem ta pluus oli õla pealt katki. Jäime suure hirmuga kõik ühte voodisse magama.

Järgmisel hommikul, kui olime asjad autosse pannud, pärisime maja omanikult ega tema pole midagi kahtlast maja juures märganud. Tema aga naeris selle peale ja ütles, et siin majas kummitabki, sest siin elas kunagi üks väga ahne vana naine. Kahjuks ta suri. Nüüdsest peale ei kardagi me enam kummitusi.

Autor: Sandra Jõepere

Gustav Adolfi Gümnaasium

5.C klass

Salapärane kummitus

Elas kord üks pere kus oli 3 last, ema ja isa. Nad olid just kolinud ühte majja mis oli väga vana ja asus metsa sees. Ema ja isa tahtsid selle maja korda teha, aga lapsed ei tahtnud, sest neile meeldis see maja niimoodi kui see on vanamoodne.

Järgmisel päeval kui nad oma asju viisid sinna majja, tundus see maja normaalne. Kui lapsed olid enda asjad pannud ära, siis nad küsisid emalt ja isalt kas nad võivad metsa  jalutama minna.

Ema ja isa vastasid, et võite küll, aga ärge kauaks jääge. Kui lapsed hakkasid minema, kuulsid nad mingeid hääli: ,,Tulge siia, tulge siit seinast sisse, siin on salapärane auk!’’. Kui lapsed küsisid: ,,Miks?’’ Siis enam kummitus ei vastanud. Nad katsusid seda seina ja nad kukkusid põrandast läbi. Üks lastest vaatas ringi ja märkas, et see oli maja kelder. Nad ehmatasid kõik koos, sest nende kõrval oli kirst. See kirst ütles: ,,Tehke kirst lahti!’’.  Lapsed teadsid, et seal on kummitus ja nad ei teinud seda lahti. Üks tüdrukutest leidis väljapääsu ja nad läksid sealt välja. Kui nad sellest emale ja isale rääkisid otsustati, et nad kolivad sealt välja. Järgmisel päeval kolisid nad sellest jubedast majast välja.

Autor: Dana Halla
Gustav Adolfi Gümnaasium
5.c klass

Armas kummitus panda

Kord elas üks Panda. Ta nimi oli Penny ja ta oli maailma kõige armsAM panda. Kõik turistid käisid teda vaatamas. Mitte keegi ei leidnud enam armsamat pandaT, KUI TEMA.
Penny elas ühes täiesti tavalises hiina loomaaias. Ta oli õnnelik. TEMAST RÄÄGITI KOGU AEG UUDISTES JA NEID UUDISEID VAATAS KOGU AEG ÜKS SALAKÜTT. SALAKÜTI unistuseks oli penny kinni püüda ja tema kasukas seinale rippuma panna, aga Penny elas loomaaIas ja sellepärast oli ta kättesaamine keeruline.     

Ühel ööl, kui penny magas väga mõnusalt ja rahulikult, tuli see salakütt tema puuri juurde. Penny kuulis samme ja ta ärkas üles. Alguses ta mõtles, et valvur vaatab TEDA üle, ET kas TA saab rahulikult magada, Kuid hiljem sai ta aru, et keegi proovib ta puuri sisse saada.
Ta läks oma hiiglaslikus puuris kõige paremasse peidukohta mida ta teadis. Kui ta oli seal juba pool tundi istunud mõtles ta, et läheb vaatab puuri ukse juurde, ET ÄKKI SEAL IKKAGI EI OLE KEDAGI. AGA   teisel pool ust OLI salakütt.

KOHE, kui ta Pennyt nägi, tahtis ta sinna puuri sisse saada. ALGUSES olI puuri uks veel väga vähe LAHTi JA Penny pani kohe plehku. Alguses läks ta päris rahulikult, kuid nii kui ta kuulis, et puuri uks läks lahti hakkas ta oma elu kõige suurema kiirusega jooksma.
Ta jooksis tõesti väga kiiresti. Aga kuna ta oli veel päris väike, siis ei PIDANUD salakütt just palju vaeva NÄGEMA, ET talle järgi jõudA.  

Vahepeal Oli terve linn teada saanud, et Penny on ohus. Suured rahvamassid kogunesid loomaaIa juurde. Penny kuulis ISEGI politsei autot ja ta süda läks kergemaks, SEST TA ARVAS, ET TA PÄÄSTETAKSE.  

KORRAGA VÄSIS TA jooksmisest ära ning ta läks TAGASI oma parimasse peidukohta.

Politsei sisenes puuri ning hakkas otsima salakütti ja Pennyt.

Peidus tuli PennylE meelde üks legend ühest AMMU AEGA TAGASI ELANUD pandast. See panda oli ka väga armas. Ning teda oli samuti salkütt taga ajanud. TALLE MEENUS VEEL, ET ühed taimed aitasid tal selle salaküti käest põgeneda. KUID KAHJUKS See panda ei jäänud ellu, sest need taimed eraldasid süsihappegaasi.

SEEPEALE Penny ütles iseendale: „Ma parem suren taimede kui salaküti pärast.“ JA TA OTSUSTAS, ET KA TEMA SAATUS SAAB SELLINE OLEMA.

Legend räägib, et Pennyt on nähtud õhtu varjus loomaaia maja seina peal. Teda oli nähtud ka kummitusena mõne TEISE pandaga rääkimas.

Autor:Marie Aamisepp
Gustav Adolfi Gümnaasium
5.c klass

Kanalisatsiooni legend

See sündmus pärineb pealtnägijate sõnul.

Kunagi AMMU elanud Ameerikas ühes majas just ÄSJA MAJJA sisse kolinud pere. see ASUS linna kõrval ja OLI väga vana maja. JUTUD RÄÄGIVAD, ET nende MAJA  all olevAT olnud kanalisatsioon JA SEAL ELAS olend keS VÄIDETAVALT KUMMITAS JA RÜNDAS. ühel päevalTEGUTSES TA JÄLLE.

Sellel perel oli ka lemmikloom, kOER. koer ELAS ALATI ÕUES. ÜHEL PÄEVAL OLI TA ILUSASTI OLEMAS, AGA teisel hommikul oli see koer NAGU TINA TUHKA kadunud. AINULT kaelaRIHM oli TEMAST järele jäänud.

RÄÄGITAKSE, See OLEND kardab inimesi, kuid kui teda hirmutada ründab ta sind. Ta on PRAEGUSENI tagaotsitav.

KUULDAVASTI Ühel päeval ründas see elukas SSEDA PERET UUESTI ja SEEKORD OLI NENDE laps kaduma jäänud.  PEREKOND oli hirmunud ja kutsus politsei.

Teistel  päevadel oLI maja VEEL krigisenud ja hirmsaid hääli teind, mis TÕTTU PIDAVAT SEE SIIANI KUMMITAMA.

EDASPIDI KADUS SELLES PERES VEEL PERENAINE ÄRA. OLUKORD MUUTUS nii jubedaks, et peremees otsustas selle eluka ära tappa…

Kahjuks legend räägib, et temagi on jäänud siiani kadunuks.

Autor: Leo Johannes Albert Tilk
Gustav Adolfi Gümnaasium
5.C klass

Kadunud inimeste tee

Kunagi muiste elas üks perekond. Nad olid põllud ilusti puhtaks koristanud ja valmistusid talveks. Ühel ööl kostus teiselt korruselt ema kiljumist ja siis jäi kõik jälle vait.

Hommikul vara ärkas poiss üles. Ta äratas isa ka üles, et rääkida mis oli juhtunud.

Isa läks üles ja nägi ainult verd akna ja seina peal. Voodit enam ei olnud ja alles oli jäänud ainult kellegi väike sõrm.

Isa läks koos poisiga linna, et uurida mis juhtus. Nad sõitsid pool tundi ja siis nägid nad autoõnnetust. Isa läks vaatama, kas kõik on ikka terved.

Ta võttis telefoni kätte, et helistada 112. Mitte kedagi polnud läheduses. Auto klaasid ja autod ise olid terved. Ainult ühel autol oli esiklaas verine.

Siis kuulis ta metsast kiljumist: „APPI!!! „ Isa jooksis sinnapoole, kust kiljumine tuli. Siis jäi kõik vait....

Poiss põgenes linna ja sai endale uue pere. Legend räägib, et kõik kes seal teelt lähevad või tulevad on siiani kadunud.

Autor: Walter Saidla
Gustav Adolfi Gümnaasium
5.c klass

Tapvad liblikad

Oli kord üks poiss kelle nimi oli Jack ja kellele väga meeldis asju uurida ning peale selle meeldis talle ka liblikaid püüda. Ta armastas liblikaid. Aga ta ei teadnud, et on olemas ka tapvaid, mürgiseid liblikaid mis asusid just täpselt tema aias. Ta ema teadis, et on olemas ka mürgiseid liblikaid ja, et ta on näinud aias olevates liblikates midagi imelikku aga ta ei teinud sellest välja ning lasi Jackil väljas mängida.

Möödus aasta ja kätte oli jõudmas Jack sünnipäev. Vanemad teadsid mida ta sünnipäevaks soovis nimelt liblikate kogu. Jack pidas esimest korda elus sünnipäeva oma kodus aias kuna ta tahtis koos sõpradega liblikaid püüda ning nendega mängida.

Jõudis kätte Jacki sünnipäev ja ta saigi endale sünnipäevaks liblikate kogu. Külalised jõudsid kohale ja nende hulgas oli ka Jacki parim sõber Jacob. Nad hakkasid kõik koos väljas mängima ent ühtäkki kuulsid kõik mingisugust kõvat pininat.

Nad vaatasid seljataha ja sealt tuli suure parvega liblikaid. Need olid Vanessa Atlanta tõugu. Ema ütles, et need liblikad on tuttavad, aga ta ei mäletanud kuidas.

Äkitselt tuli emale meelde, et need liblikad on mürgised ja kõik jooksid nii kaugele kui jalad võtsid ning karjusid hullupööra. Aga liblikad said nad kätte ja sõid ära. Sellest ajast peale pole seal sünnipäeval olnud inimesi enam mitte kunagi nähtud.

Autor: Laura Lisbeth Tuul

Gustav Adolfi Gümnaasium

5.C klass

Salajane õudus

See lugu räägib saladusest, aga see pole tavaline saladus - see on õudne saladus.

Oli pime õhtu ja kõik elanikud magasid. Ainult viis last ja kümme vanemat olid ärkvel. Nad olid omavahel sõbrad.

Lapsed läksid vanalinnas õue mängima. Kui nad mängisid, siis nad kuulsid kedagi hüüdmas: “Aaaaa.”

Nad läksid uurima, kes seda häält tegi ja siis nad kuulsid uuesti häält : “ Aaaaaauuuuuuu.”

Kolm poissi hakkasid alguses kartma, aga nad ei julgenud koju ka üksi minn. Seega nad jäid sinna. Kõik poisid kõndisid edasi ja nad nägid valget varju endast sentimeetri kauguselt mööda minemas. Nad hakkasid jooksma nii kiiresti, et jõudsid Balti jaama.

Nad kõik hingeldasid nii, et hirmus. Kui nad tagasi koju läksid, siis rääkisid nad kõigest enda vanematele. Kuid keegi ei uskunud neid. Neile jäi see kogemus igavesti meelde.

Autor: Georg Sebastian Järvet

Gustav Adolfi Gümnaasium
5.B klass

Magneetiline mets

Kunagi ammu, ühes suures valdkonnas Berliinis, aastast 1960  räägib legend, et seal on nii öelda “Magneetiline mets”. Legendi järgi on see mets ligitõmbav, ning igaüks kes sinna sisse läheb, sealt enam välja ei tule. Sinna läks ükskord sisse üks puuraidur, ning 2 tunni pärast kuuldus sealt ainult suurt kisa. Reporterid oskasid arvata ainult, et seal on miski, mis on ohtlik ning õudne. Seda võis järeldada ka sellest, et kunagi ammu läks sinna tuletõrje põlengut päästma, aga tuli põles, ning vee häält ei kuuldudki.

See mets nagu kutsuks teisi. Samal aastal vaadeldi “Sputnikuga”, ning suumiti sinna metsa, ning leiti üks 20m laik verd. See oli salastatud info kuni 1975.aastani. Siis leidis külarahvas internetist midagi, ning see levis kohe laiali. Politsei ei tahtnud seda nii jätta, ning otsustas teha piinamise.

Kutsuti enamus külarahvast, kellelt seda kuulnud oldi, kuid pea pooled ei tulnud. Samal nädalal vaadeldi uuesti metsa, ning verelaigu avarus oli kasvanud. Arvati, et see tekkis nendest külaelanikest, kes ei tulnud kohale.

1986.aastal avanes inimkonnal võimalus tuhnida ajaloos, leides vanu papüüruserulle. Vanim leitud rull oli kirjutatud aastal 1746. Ja sealt leiti midagi hämmastavat. "Nimelt 1746. aastal kasvas meie surnuaias, kus on maetud me kuningas, üks mets. Kahjuks soovis meie kuningas, et teda ei maetaks just sellesse surnuaeda. Tundub, et ta on nüüd vaim, ning teeb kõik, et ta ümber maetaks."

See oli suur avastus, aga nüüd oli ka inimestel palju mõelda. Nimelt kuidas matta see kuningas ümber, ning puhastada veri sellelt alalt. Matmisbüroo polnud selle asja jaoks õige.

Ükski inimene ei uskunud, et seal metsas saab olla skelette. Kuid kui nad nägid pilti satelliidilt hakkasid nad tõesti kõike seda uskuma. Nõiad, skeletid, zombid. Kõik see võis äkitselt olla päris. Nüüd kardeti sinna viia ka mehitamata sõidukeid.

Aastal 2000 oli see asi käsile võetud, ning hakatud tegema rauast ja terasest kaitsega sõidukeid. Need pidid välja kannatama ka suurema võitluse. Lõpuks, kui oli valmis u 50 niisugust sõidukit,oli armee valmis, ning koos läksid kõik sõidukid vastu, et paigutada kuningas ümber teise hauapaika.

Juba 20 m kaugusel vereloigust hakkasid masinate pihta paiskama põlevad nooled.

See oli masinate nõrk külg, kuna raud ega teras ei kannatanud suurt kuumust.

Õnneks olid masinatel püssid, ning nad said vibuarmee kiiresti maha. Järgmiseks tasemeks olid 10 korda rohkem zombisid kui masinaid. Masinad polnud selleks aga ette valmistunud. Masinad pidasid vastu põhiliselt lõpuni, viimased vibuarmee rüütlid olid peaaegu surnud, ning inimpool oli võitnud.

Siis tuli aeg transportida kuningas teise matmispaika ja ta maha matta. Kuninga otsimisele kulutati samuti palju aega.

Otsiti detektoritega, küll satelliidisüsteemiga, kuni lõpuks leiti üles õige tee.

Tulei otsida loogiliselt. Viimne armee oli suure kuuse kõrval, ning sealt leitigi haud. Haua üleskaevamisel selgus, et see oli alles algus….

Sebastian Salumäe
Gustav Adolfi Gümnaasium
5.B klass