Tondiga sõbraks saamine
Sandra Kuuskmann 2.B
Elas kord üks vanamees Ülo, kellel oli pikk habe ja rääbakad riided. Ta elas ühes kivist majas, mis oli tema perel mitukümmend aastat olnud. Tema kõrval teiselpool aeda oli veel üks vana maja, mis oli mitusada aastat püsti seisnud. Ülo oli alati tahtnud sinna minna ja siis ta otsustas, et täna on see päev kättejõudnud. Ta läks väravast sisse. Ülo nägi endast midagi mööda sahisemas. See oli kummitus, kelle nimi on Värin. Ülo arvas, et see oli tuul. Ta läks iksest sisse, see krigises ja krääksus. Ta kõndis ja kõndis. Iga samm, mis ta astus krigises, kuni Ülo leidis trepi, mis viis pööningule. Kui Ülo trepi peale astus, siis lendasid sealt nahkhiired alla, aga Ülo läks edasi. Ta tegi luugi lahti. Nagu iga teinegi luuk krigises. Üleval kuulis ta mingit häält. Ta vaatas selja taha, aga kedagi polnud. Ülo kuulis uuesti mingit häält. Vaatas uuesti selja taha, aga kedagi ikka ei olnud. Kui ta tagasi vaatas, nägi Ülo Värina tonti. Ülol käis värin läbi, sellepärast kutsutaksegi teda Värina tondiks. Ülo läks seina ärrde, tont tahtis endale ainult sõpra. Kui Ülo oli lõpuks ära harjunud, mõtles ta, et tegelt võiks ju tondiga sõbraks saada. Ja nii ta siis saigi Värina tondiga sõbraks.
Koolimaja kõrvalmaja
Freya Gross 2.B
Oli kord ammu, ammu üks koolimaja kõrvalmaja, üks imeilus majake. Seal elasid naine ja mees ja neil olid lapsed. Kui pere sinna kolis, hakkasid juhtuma veidrad asjad. Näiteks keskööl kostis veidraid häälitsusi. Pere kutsus remonditöökoja. Nad leidsid, et laste magamistoa seinas oli piilumisauk. Pere soovis, et nad selle kinni paneksid, aga remondimeestel oli vaba päev ja kohe seda öelnud, läksid nad ära. Isa hakkas seda siis ise tegema. Paari minuti pärast aga kukkus talle terve tööriista kast pähe. Peale isa matuseid kartis ema, et lastega võib sama juhtuda ning tegi täieliku suurpuhastuse. Kui tahad teada, kes seda tegi, siis las ma kirjeldan. Auk oli selleks, et vaim saaks minna McDonaldsisse ja friikartuleid tuua. Aga läheb jutuga edasi. Kui lapsed õues olid, sõid nad vaimuga friikaid, väga mõnus, eks? Ema nägi õudusunenägusid kuidas veri voolas mööda tuba või kuidas lapsed ülespooduna rippusid ja kuidas vaim tema laste kehaosasid sööb. Ühel ilusal hommikul läks ema tööle, aga enam tagasi ei tulnud. Lapsed olid mitu tundi üksinda kodus. Lõpuks tuli vaim koju. Lapsed rõõmustasid, aga vaim jättis rõõmsa uudise vahele ja hakkas sööma. Lapsed sõid ka. Pärast kukkus üks tops maha ja vaim küsis lastelt : „ Kas te teate, mis mu nimi on?“ Lapsed vastasid : „ Ei“. Vaim : „ Aga ma luban, et kui te mõtlete mulle nime, siis ma ütlen, miks teie ema koju ei tulnud“. Lapsed : „ OK, kuidas sobiks sulle nimeks….Maria?“ Vaim : „ Ok“. Vaim : „ Teie ema tegi enesetapu.“ Lapsed : „ Miks?“ Vaim : „ Ta nägi õudusunenägusid kuidas mina teid tapan, aga nüüd ( teen sõrme nipsu) head aega!“ Lapsed kukuvad maha ja natukese aja pärast on nad surnud. Ja sellepärast enam koolimaja kõrvalmajas keegi ei ela. Lõpp!
Väsinud tont
Laura Raudmets 2.B
Elas kord üks väga üksik tädi, kelle nimi oli Pille. Tal ei olnud isegi kassi. Ta elas ühes Lasnamäe korteris. Ühel pühapäeva hommikul mõtles tädi Pille, et teeks akna lahti, sellepärast, et päike sillerdab nii ilusasti. Ta mõtles, et võiks kohvi kõrvale ühe võileiva teha ja lõikas ühe viilu leiba ning määris võid peale. Kui ta külmkapi ukse avas, siis ta nägi, et vorsti ei olnud ja läks poodi vorsti järgi. Samal ajal kui tädi Pille poodi läks, siis lendas tema aknast sisse üks väsinud tont, kelle nimi oli Kusti. Ta oli nii väsinud öisest kummitamisest ja jäi tädi Pille võileiva peale magama. Kui tädi Pille koju jõudis, siis ta lõikas ühe viilu vorsti ja pani selle võileiva peale ja hammustas võileiba. Tädi Pille kuulis mingit häält ja hakkas kartma, et kuskil kummitab. Korraks mõtles ta, et ta elab ju täiesti üksi ja siis ta kuulis jälle seda häält: „ Lase mind siit välja!“ Ja siis sai tädi Pille aru, et see hääl tuleb tema suust ja ta tegi suu lahti, ning sealt roomas välja üks väsinud tont. Pille ei kartnudki tonti, aga tont Kusti kartis tädi Pillet väga,väga ja lendas tuhatnelja aknast välja.
Lõbusa tondi hirmud
Lee Hiie Annus, 2.B
Oli üks lossivarem, kus oli tihti naeru kuulda. Seal elas üks tont, kelle nimi oli Uku. Tema arust oli see hirmuäratav nimi. Oli kord poiss, kelle nimi oli Eke. Talle tundusid need varemed nii huvitavad, et ta läks üks õhtu lossivaremete juurde. See õhtu kui Eke varemetes oli, kostis ühest toast naeru. Ekel tuli kananahk peale ja ta läks vaatama ja seal oli tont, jalgupidi voodi peal ja naeris. Eke karjus: „ Appi, appi, mu toas on nii palju sulgi.“ Ja Eke oli arusaanud, miks siin on naerdud. Ekel hakkas palju kergem. Siis tuli tal mõte ja ta tormas oma koju. Ta oli 15 minutit ära ja siis oli juba padjapüüridega tagasi. Siis toppis ta kõik suled padjapüüride sisse ja tont tutvustas ennast ja nad said sõpradeks. Eke pidi koju minema. Uku ütles enne: „ Tule jälle järgmisel õhtul.“ Ja ta tuligi. Aga siis karjus ta :“ Appi, ämblik.“ Siis tuli Eke appi, aga Eke hakkas siis naerma, sest see ämblik oli nii väike ja naljakas. Siis tuli Ekel jälle mõte. Ta jooksis õue ja ühe minuti pärast tuli tagasi tuppa oksaga. Siis ütles ta ämblikule : „ Hüppa oksale.“ Siis viis Eke ta akna juurde ja pani ämbliku lillede peale. Uku oli väga tänulik.
Pelgulinna tondid
Annabel Liivak, 2.B
Teele oli teise klassi tüdruk. Tal oli aktus ja ta oli esimene, kes jõudis aulasse. Seal oli pime ja Teele kartis. Ta kuulis, et keegi sosistab. Tal oli veel lootust, et ikkagi keegi on aulas veel. Ja oligi, see oli tont. Teelel tuli korraga kooli ajalugu meelde ja Vene ajal toimus pommitamine, kus hukkus üks Pelgulinna Gümnaasiumi õpetaja. Nüüd teadis Teele, et vaim lava tagant oli õpetaja. Aga Teele kartis väga . Aulasse tuli veel üks tont. Tema oli ka üks hukkunud õpetajatest. Tema oli Teele ema lemmik õpetaja. Teele teadis seda õpetajat väga hästi, ta oli väga tuntud õpetaja. Teele õpetaja tuli ka nüüd aulasse. Ta nimi oli Merle Narits, 2.b klassi õpetaja. Aktus möödus kaks tundi. Kui aktus hakkas lõppema, juhtus korraga see,, et lava kardinad läksid lahti ja sealt tulid lavale tontidest klounid ja kõik hakkasid naerma. Aktus võis lõppeda.
Tondipere seiklus
Maribel Mae, 2.B
Elas kord üks tont, kelle nimi oli Gerda. Ta elas ühe vana maja varemetes koos oma ema ja isa tondiga. Inimesed muudkui rääkisid, et selles vanas majas kummitab. Ühel ööl tuli meie tondi majja mingi pätt, küllap ta ei uskunud seda, et siin kummitab ja pidas meie tondi maja oma peidupaigaks. Nii me otsustasime ta välja ajada, aga naljakamal viisil. Me võtsime tondiema öösärgi ja otsisime nööri üles. See oli väga peenike nöör. Ma panime nööri öösärgi külge ja kinnitasime lakke. Kui pätt tuli teise tuppa, siis me hakkasime seda liigutama. Kuna me ise oleme nähtamatud, siis pätt ehmatas nii ära, et ta hüppas lausa pükstest välja ja jooksis minema. Kõik said nii palju naerda ja me kõik loodame, et selliseid seiklusi juhtub veel.
Tondi pere
Bianca Schmidt, 2.B
Oli kord tondipere. Nad elasid ühes vanas majas ja neil oli kaks last, nende nimed olid Juss ja Merilin. Nad elndasid pööningu ukse juurde, kuigi ema ei luba sinna minna, aga nad ikkagi läksid. Seal ukse taga oli lihtsalt üks jaanimardikas ja siis nad hakkasid kõvasti naerma. Ühel päeval tulid ehitusmehed ja tahtsid selle maja ära lammutada. Jussil tuli mõte minna ja kummitada nad minema ja seda nad tegidki. Aga ehitusmehed ei kartnud ja nad hakkasid lammutama. Tondiperel ei jäänud muud üle kui ära kolida. Nad läksid naabermajja. Seal oli ka hea olla ja nad hakkasidki seal elama.
Vaimud majas
Iris Korv, 2.B
Oli kord tüdruk nimega Emma. Ta ema oli surnud, ta oli reisil ning ei tulnudki sealt tagasi. Isa nimi oli Alfred, ta oli väga hea isa. Ühel päeval tuli isa koju naisega ja ütles, et temast saab Emma uus ema. Nad tutvusid ning said teada üksteise nimed. Emma ütles : „ Tere, minu nimi on Emma.“ Naine ütles : „ Rõõm tutvuda, mina olen Viktooria“. Isa hakkas Emma vanast emast pilte korjama. Emma peitis viimase pildi padja alla ning tukastas. Hommikul kui Emma ärkas läks Viktooria tööle. Tüdruk nägi vaimu, tal oli nuga seljas ja sihtis püstolit Viktooria suunas. Õnneks ta ei tulistanud, vaid läks hoopis Emma juurde ja ulatas talle albumi. Emma ei võtnud seda, vaid vaatas seda nuga, mis tal selga oli löödud. Järgmisel päeval nägi ta järgmist vaimu. Tal oli käes see sama album. Emma nägi tema seljas kirvest. Kolmandal päeval nägi ta kuldset liblikat. Emma läks liblika järgi. Seal oli album. Emma vaatas sisse ja nägi pilte, mis olid verised. Viktooria oli need inimesed, kes olid ta ammused mehed olnud, ära tapnud. Emma mõistis, et järgmine on tema isa ning helistas 112 ja Viktooria läks vangi.
